Contenido
- Reis minevikku Cau d’en Borràs’is
- Kus asub Cau d’en Borràs? Asukoht ja looduslikud omadused
- Kes avastas selle leiukoha? Vicente Borràsi lugu
- Selline on varjupaik-kuristik: eelajalooline peidupaik Oropesa del Maris
- Elu sadu tuhandeid aastaid tagasi: loomade ja inimeste jäänused
- Arheoloogide töö: mida leiti ja kuidas seda uuriti
- Cau d’en Borràsi huvitavad faktid: üllatavad leiud
- Cau d’en Borràsi tähtsus Hispaania eelajaloo kontekstis
- Kuidas külastada Oropesa del Mari ja avastada selle imelist kultuuripärandit?
- Viited ja tänud
Reis minevikku Cau d’en Borràs’is
Kui mõtlete Oropesa del Marile, tulevad teile tõenäoliselt meelde selle rannad, keskaegne loss või elav mereäärne promenaad.
Siiski peitub lähedal asuvate mägede vahel palju vanem ja põnevam paik: Cau d’en Borràs, eelajalooline leiukoht, mis viib meid sadu tuhandeid aastaid tagasi, kui neid maad asustasid esimesed inimesed ja arvukad metsloomad.
Cau d’en Borràs ei ole lihtsalt koobas, vaid tõeline tunnistus kaugest minevikust.
Siin on arheoloogid ja paleontoloogid välja kaevanud ainulaadseid jäänuseid, mis jutustavad lugu esimestest inimeste asustustest Ibeeria poolsaare Vahemere piirkonnas.
Tänu selliste teadlaste nagu Eudald Carbonell, Jordi Estévez ja Francesc Gusi pingutustele ning Vicente Borràsi esialgsele avastusele saame täna teada, milline oli elu keskmises pleistotseeni ajastul.
See artikkel viib teid avastama kõiki Cau d’en Borràsi saladusi: selle asukohta, uskumatut fossiilfaunat, meie esivanemate loodud kiviriistu ning põnevat väljakaevamis- ja uurimisprotsessi.
Valmistuge reisiks nii kaugesse minevikku, et seda on raske isegi ette kujutada!
Peamine allikas: cuevascastellon.uji.es
Kus asub Cau d’en Borràs? Asukoht ja looduslikud omadused
Cau d’en Borràs asub looduslikust ja strateegilisest seisukohast vaadatuna erakordselt soodsas kohas.
See kaljuõõnsus asub Sierra Litoral del Señor või Orpesa mäeaheliku idaküljel, umbes 140 meetri kõrgusel merepinnast, täpselt mägede ja Plana Alta rannikualade vahelisel üleminekualal Castellóni provintsis.
Halduslikult kuulub see Oropesa del Mari omavalitsusse, mis on tänapäeval tuntud rannaturismi poolest, kuid ammustel aegadel pakkus see ideaalset varjupaika loomadele ja ürginimestele.
Selle täpne asukoht on koordinaatidel 40°05'10" E / 0°48'22" N, Geograafia- ja Katastriameti 1/50 000 mõõtkava kaardi lehel 616 „Villafamés“.
Geoloogilisest seisukohast asub Cau d’en Borràs infrakriitilistel aladel, täpsemalt Aptiense Gargarensis’e lubjakivi- ja mergelkivimite peal.
Piirkond on tugevalt karstistunud, st maastikku on kujundanud kivimite lahustumine, moodustades õõnsusi, pragusid ja kuristikke, nagu see, millest leiukoht pärineb.
See struktuur koos murrangute võrgustikuga muudab piirkonna veele väga läbilaskvaks.
Keskkonna oluline tunnusjoon on looduslik kaitse tugevate tuulte ja järskude kliimamuutuste eest, mis tagasid minevikus suhteliselt stabiilsed tingimused.
Lisaks on koopa lähedal siiani alles väike aktiivne allikas, mida tuntakse nimega Fuente del Señor, ning samanimeline kuristik, need tagasid juurdepääsu veele ka kõige kuivematel aegadel.
Kõik see muudab Cau d’en Borràsi tõeliseks looduslikuks vaateplatvormiks Vahemere rannikule ja vaikivaks tunnistajaks sellest, milline oli elu pleistotseeni ajastul, kaua enne seda, kui Oropesa del Marist sai turismisihtkoht, mida te täna tunnete.
Kes avastas selle leiukoha? Vicente Borràsi lugu
Iga suure arheoloogilise leiukoha taga peitub tavaliselt lugu uudishimust, kirest ja juhusest.
Cau d’en Borràsi puhul on selle loo peategelane Vicente Borràs, Oropesa del Mari elanik, kellele meeldis minna loodusesse arheoloogilisi jäänuseid otsima.
Ühe oma lugematutest retkedest kodukoha rannikuvööndi mäestikus sattus Vicente Borràs silma tagasihoidlikule, kuid paljutõotavale koobasele. Instinkti ja ajaloo vastu huvi ajendatuna otsustas ta seda uurida.
Sealt leidis ta mitmesuguseid kivist tööriistade fragmente ja fossiilseid luid, mis kohe tema tähelepanu köitsid.
Olles teadlik oma leiust tulenevast potentsiaalsest väärtusest, võttis Vicente viivitamatult ühendust Castellóni provintsi arheoloogiaametiga.
Ta mitte ainult ei teatanud avastusest, vaid andis ka mitmed leitud jäänused hoiule, näidates selget austust kultuuripärandi vastu ja eeskujulikku suhtumist, mis võimaldas teaduslikul protsessil nõuetekohaselt käivituda.
Provintsi arheoloog Francesc Gusi sõitis kohale ja kinnitas leiukoha suurt tähtsust.
See ajendas 1979. aastal korraldama eeluuringuid, milles osalesid sellised silmapaistvad spetsialistid nagu Eudald Carbonell ja Jordi Estévez, samuti CSIC-i kvartäriökoloogia instituut Barcelonas.
Tänu Vicente Borràsi visadusele ja armastusele arheoloogia vastu tunnustatakse Cau d’en Borràsi tänapäeval kui võtmekohta Hispaania Vahemere ranniku eelajaloo mõistmisel.
Väike isiklik uurimisalgatus muutus suureks panuseks kollektiivsesse teadmisse.
Cau d’en Borrási sissepääs. Treppide kõrval on veel näha viimaseid jälgi koopast väljapoole kuhjunud mullast.
Selline on varjupaik-kuristik: eelajalooline peidupaik Oropesa del Maris
Cau d’en Borràs ei ole traditsiooniline, maastikule avatud suur koobas, vaid pigem varjupaiga ja lõhe-diaklaasi kombinatsioon, mis on selle asukoha karstmaastikule iseloomulikud tunnused.
Cau d’en Borràsi sissepääs on kitsas ja nelinurkne, umbes 1,80 meetrit lai ja 1,30 meetrit kõrge.
Umbes 5,5 meetri pikkuse väikese koridori kaudu pääseb vertikaalsesse diaklaasi, st sügavasse lõhesse, mis ulatub sügavale kaljusse.
See diaklaas ei ole lihtsalt läbipääs, vaid tõeline looduslik kaev, mille sügavus ulatus kaevamistööde ajal vähemalt 8 meetrini.
Kuristiku ülemine avaus kitseneb allapoole liikudes, kuigi hiljem laieneb see taas, moodustades ainulaadse ja uurijatele ning arheoloogidele väljakutseid pakkuva maa-aluse ruumi.
Lõhe-kuristik oli välismaailmaga ühenduses kitsa vertikaalse korstna kaudu, mis on praegu looduslike rusude tõttu peaaegu täielikult ummistunud.
See kanal oli tõenäoliselt tuhandete aastate jooksul sissepääsuteeks setetele, loomadele ja mõnikord ka inimestele.
Koopa sisemine keskkond oli väga eriline: setete kogunemine tekitas keeruka stratigraafia, mis koosnes kuni 14 erinevast kihist, mille moodustasid savi-, kruusa- ja luukillustikukihid (fossiilijäänustega segunenud kivimid).
See kihistumine peegeldab tuhandeid aastaid looduslugu, kus erinevad kliima- ja ökoloogilised sündmused on jätnud oma jälje.
Lisaks leiti murdunud stalagmiitide jäänuseid ja lubjakivikongregaate, mis viitavad teatud ajastutel valitsenud aktiivsele ja niiskele maa-alusele keskkonnale, mis erineb oluliselt piirkonna tänapäevasest kuivemast kliimast.
Kokkuvõttes oli Cau d’en Borràs ideaalne varjupaik: peidetud, kaitstud, suurte kiskjate või vaenlaste jaoks raskesti ligipääsetav ning strateegiliselt asuv veeallikate lähedal ja avatud vaatega rannikule.
Need tingimused selgitavad, miks seda valisid aeg-ajalt nii metsloomad kui ka esimesed inimrühmad, kes sellest piirkonnast läbi rändasid.
Pilt 1: Sima-diaklaasi vertikaalne lõige koos vastava stratigraafilise lõikega
Elu sadu tuhandeid aastaid tagasi: loomade ja inimeste jäänused
Cau d’en Borràsi uurimine on nagu akna avamine kadunud maailma, kus elu oli tänapäevasest väga erinev.
Arheoloogide ja paleontoloogide leidude tänu teame, et umbes 400 000 aastat tagasi oli see koobas tunnistajaks metsloomade ja ürginimeste kooselule.
Leidukoha erinevatest kihtidest leitud fossiilid on muljetavaldavad nii oma hulga kui ka mitmekesisuse poolest.
Kõige silmapaistvamate loomade hulgas on suured kiskjad, nagu ilves, panter, väike koerlane ja karu, mis kuulub tõenäoliselt perekonda Plionarctos.
Leiti ka väikeste imetajate luid, nagu mutt, hiired (Apodemus sp. ja Microtus sp.), jänesed ning arvukad linnuliigid, mis viitab sellele, et koobas oli kohaliku loomastiku jaoks atraktiivne paik.
Kuid üks üllatavam avastusi oli Hemitragus bonali jäänuste tuvastamine, väljasurnud metskitse liik.
Tegemist on selle liigi esimese leiduga Pürenee poolsaarel. Hemitragus bonali elas mõõduka kliimaga mägipiirkondades ning selle esinemine aitab dateerida leiukoha sügavaimad kihid keskmise pleistotseeni ajastusse.
Inimese kohaloleku osas on leiud samuti paljastavad.
Leiti kivist tööriistu, tuumad, laastud, löökriistad, mis kuuluvad arhailisse kultuuri, mis on tõenäoliselt seotud esimeste Homo heidelbergensis’te ehk Euroopa arkantropiinidega.
Need esemed olid valmistatud väga algelisel viisil lähedastelt randadelt korjatud rändkividest või kohalikest kividest.
Keerukaid teiseseid töötlemistehnikaid ei ole täheldatud, mis viitab sellele, et need olid vahendid vahetuks kasutamiseks, näiteks liha lõikamiseks või materjalide töötlemiseks.
Cau d’en Borràsis avastatud inimtegevuse tüüp ei olnud pikaajaline ega püsiv. Koopa kitsus ja piiratud tingimused viitavad juhuslikele külastustele: väikesed rühmad, kes ehk jahiretkel kasutasid seda varjupaika lühiajaliseks peatumiseks, puhkamiseks või saagi töötlemiseks.
Kokkuvõttes on Cau d’en Borràs paik, mis võimaldab ette kujutada rasket ja metsikut elu, kus iga päev oli võitlus ellujäämise eest veel puutumatus looduskeskkonnas.
Osaline vaade kuristiku-lõhe ülaosast, millest on näha selle vertikaalne ulatus.
Arheoloogide töö: mida leiti ja kuidas seda uuriti
Pärast Vicente Borràsi esialgset avastust korraldas provintsi arheoloogiaamet 1979. aastal esimese teadusliku väljakaevamiskampaania.
Selles osalesid kõrgetasemelised eksperdid, nagu Eudald Carbonell, Jordi Estévez ja Francesc Gusi, ning nõu andis Barcelona CSIC-i kvaternaarökoloogia instituut.
Töö Cau d’en Borràsis oli tõeline väljakutse. Arheoloogid alustasid varjupaiga-kuristiku üksikasjaliku plaani koostamisega, mõõtes iga lõiku ja koostades täpse stratigraafilise lõike.
Tuvastati 14 erinevat settekihist, milles vaheldusid savid, kruus ja luukillustik.
Iga kiht sisaldas väärtuslikke tõendeid:
- fossiilsed loomajäänused, nagu kiskjate, taimtoiduliste ja lindude luud;
- Kiviriistad, nagu tuumad, löökriistad ja kildud.
- Kaltsiumkarbonaadist kondretsioonid ja stalagmiitide killud, mis andsid vihjeid minevikus valitsenud kliimatingimuste kohta.
Töö oluline osa oli nii koopa sees kui ka väljaspool ladestunud mulla põhjalik sõelumine.
Tänu sellele protsessile leiti arvukalt mikrofossiile ja arheoloogilisi leide, mis oleksid tavapärasel väljakaevamisel märkamata jäänud.
Lisaks saadeti leiud spetsiaalsetele analüüsidele:
- Loomade fossiile uuriti CSIC-i kvartäri laboris.
- Kivimaterjalid klassifitseeriti ja säilitatakse provintsi arheoloogiaametis, osa neist on eksponeeritud Castellóni provintsimuuseumis.
Huvitav on see, et väljakaevamistel osalenud meeskonnas oli nii professionaalseid arheolooge kui ka entusiastlikke vabatahtlikke, mis näitab, et kirg eelajaloo vastu suudab mobiliseerida kogu kogukonna.
Tänu sellele pingutusele teame täna põhjalikult mitte ainult materiaalsete jäänuste, vaid ka Oropesa del Mari eelajalooliste elanike ökoloogilise, kliimaga seotud ja kultuurilise konteksti kohta.
Osaline vaade tasanditele 4 ja 5 (2,70/4,30 m).
Kaevandi ajutine põhjaosa tasanditega 8–14 (5,30/8 m).
Pilt 2: Ühepoolne „chopper“-tüüpi tööriist; 1. Üheainsa eemaldusega tuum; 2. Distaalse murdumisjoonega löökriist; 3. Ühepoolne „chopper“-tüüpi tööriist; 4. Kortikaalse kannaga laast; 5. Kasutamisjälgedega löökriist
Pilt 3: A) Capra parema jala distaalne sääreluu. B) Hemitragus parema jala distaalne sääreluu. Vaade eestpoolt. C) Capra parema jala sääreluu. D) Hemitragus parema jala sääreluu. Vaade distaalse liigese poolt.
Cau d’en Borràsi huvitavad faktid: üllatavad leiud
Cau d’en Borràs on oluline mitte ainult oma vanuse tõttu, vaid ka mitmete ainulaadsete leidude poolest, mis on pälvinud teadlaste tähelepanu.
Siin on mõned kõige põnevamad huvitavad leiud, mis sellest leiukohast on päevavalgele tulnud:
Kivist tööriistad, mis on valmistatud rändkividest
Cau d’en Borràsi läbinud inimesed ei kasutanud suvalisi kive.
Paljud leitud tööriistad olid valmistatud lähedastelt randadelt korjatud rändkividest. Neid kive löödi seejärel lihtsal, kuid tõhusal viisil, et luua lõikeriistu, nagu näiteks choppers, ühe teraga primitiivsed kirved.
See fakt näitab arukat kohanemist keskkonnaga: esimesed asukad kasutasid oma igapäevaelus kõige kättesaadavamaid loodusvarasid.
Puuduvad märgid tule kasutamisest ja püsivast elust
Erinevalt teistest leiukohtadest, nagu L’Aragó või Lunnel Viel Prantsusmaal, ei ole Cau d’en Borràsist leitud tule jälgi ega elamuehitisi.
See kinnitab, et seda paika kasutati pigem ajutiselt kui elukohana, mis sobis ideaalselt läbisõitvatele küttidele või korilaste rühmadele.
Ibeeria poolsaarel „tundmatu” looma jäänused
Üks suurimaid leide on kahtlemata Hemitragus bonali jäänused, see on väljasurnud mägikitseliik, mida Hispaanias varem kunagi dokumenteeritud ei olnud.
Seni oli see liik teada vaid Prantsusmaa piirkondades. See muudab Cau d’en Borràsi võtmekohaks, mis aitab mõista liikide levikut keskmise pleistotseeni ajal.
Märke sporadilisest inimtegevusest
Kivist tööriistade leidmine loomade jäänuste kõrval viitab sellele, et väikesed inimrühmad kasutasid seda koobast ajutise peatuspaigana. Nad ei elanud seal pidevalt: tundub, et nad saabusid sinna, töötlesid oma saagi ja jätkasid seejärel oma teekonda.
Tõepoolest leiti ühest sügavamatest kihtidest ühe looma terviklik selgroog, mis oli tõenäoliselt sinna visatud pärast seda, kui loom oli koopa sissepääsu juures tükeldatud.
Igaüks neist detailidest muudab Cau d’en Borràsi tõeliseks ajakapsliks, mis on oluline osa meie esivanemate elu rekonstrueerimisel Vahemere rannikul.
Cau d’en Borràsi tähtsus Hispaania eelajaloo kontekstis
Cau d’en Borràs on eriline koht Ibeeria poolsaare arheoloogilisel kaardil.
Kuigi see on vähem tuntud kui suured leiukohad nagu Atapuerca (Burgos) või Cueva Victoria (Murcia), on selle teaduslik väärtus vaieldamatu.
Esiteks on tegemist ühega vähestest otsestest tõenditest inimtegevusest Vahemere rannikul keskmise pleistotseeni ajal.
Kui enamik suuri leiukohti asub poolsaare sisemaal või on seotud püsivate asulatega, siis Cau d’en Borràs annab tunnistust pigem hajusamast eluviisist, mis oli tõenäoliselt seotud rannikuvööndi mägesid uurinud küttide-korilaste rühmadega.
Selle geograafilise asukoha omadused, kõrgel, kaitstud, merevaatega ja veeallikate lähedal, sobivad ideaalselt kokku selle ajastu inimeste asustamismudelitega.
Mida teeb Cau d’en Borràsi ainulaadseks?
- Erakordne loomastik: Hemitragus bonali esinemine muudab selle paiga oluliseks viitepunktiks pleistotseeni ajastu liikide leviku uuringutes.
- Arhailine kiviriistade tööstus: leitud tööriistad annavad tunnistust väga algelistest töötlemistehnikatest, mis olid iseloomulikud varase paleoliitikumiaja esimestele inimkultuuridele.
- Seosed Euroopaga: Sellel on ühiseid jooni Prantsusmaa leiukohtadega, nagu Lunnel Viel ja L’Aragó, mis viitab kultuurilisele järjepidevusele kogu Lääne-Vahemere piirkonnas.
Puuduv lüli poolsaare lõuna- ja kirdeosa vahel
Arheoloogid on märkinud, et Cau d’en Borràs asub strateegiliselt lõuna (nt El Aculadero Cádizis) ja kirde (nt Cau del Duc de Ullà Gironas) suurte eelajalooliste leiukohtade vahel.
Selle uurimine aitab täiendada kaarti rändeteedest ja inimtegevusest nii kaugetest aegadest.
Kuidas külastada Oropesa del Mari ja avastada selle imelist kultuuripärandit?
Oropesa del Mari külastamine on palju enamat kui lihtsalt päikese ja ranna nautimine. See Castellóni provintsi nurk peidab endas tõelisi ajaloolisi pärle, nagu Cau d’en Borràs, mis täiendavad suurepäraselt iga kultuuri- või looduspuhkust.
Kuigi Cau d’en Borràs ei ole praegu massiturismi jaoks avatud leiukoht (tänu oma asukohale ja kaitsealuse loodusala staatusele), annab selle olemasolu teadmine Oropesa külastamisele erilise väärtuse.
Selle looduslikku ümbrust saate avastada matkaradade kaudu, mis kulgevad Sierra de Oropesa ja Barranco del Señor kaudu.
Nende mäestike tippudelt avanevad muljetavaldavad vaated merele ja maastikule, mis tuhandeid aastaid tagasi pakkusid varjupaika meie esivanematele.
Muud kohad, mida Oropesa del Maris kindlasti külastada tasub:
- Vanalinn: ajalooline keskaegsete tänavate labürint, mis on täis ajalugu ja maalilisi nurgakesi.
- Oropesa loss: 11. sajandi araabia kindlus, kus toimuvad giidiga ekskursioonid.
- La Torre del Rey: 16. sajandist pärinev vana kaitsetorn mere ees.
- Rannad: La Concha, Morro de Gos või Playa de la Renegà, ideaalsed kohad lõõgastumiseks pärast kultuuriretke.
- Vía Verde del Mar: ideaalne jalutamiseks või jalgrattasõiduks, ühendades Oropesa ja Benicàssimi.
Ja kui olete arheoloogia või paleontoloogia huvilised, siis kindlasti külastage Castellóni etnograafiamuuseumi, kus on väljas mõned Cau d’en Borràsist leitud esemed.
Kokkuvõttes on Oropesa del Mar ideaalne koht neile, kes soovivad ühendada loodust, ajalugu ja lõõgastust. Cau d’en Borràs on oluline peatükk selles maa all peituvas ajaloos... ja nüüd ka teie reisikavas!
Leidkoht on arheoloogiline vaatamisväärsus, kuid ümbruses on veel palju muudki vaadata. Loss, vanalinn, vaateplatvorm ja rannad on koondatud Oropesa del Mari tegevusjuhendisse.
Viited ja tänud
Selle artikli koostamine on olnud võimalik tänu silmapaistvate arheoloogide ja paleontoloogide, nagu Eudald Carbonell, Jordi Estévez, Francesc Gusi ja Vicente Borràs, uurimistööle, kelle esialgne avastus avas uue akna Oropesa del Mari minevikku.
Kõik siin esitatud andmed põhinevad usaldusväärsetel teaduslikel allikatel, eelkõige väljakaevamisprojekti ametlikul dokumendil:
Peamine viide:
Carbonell, E., Estévez, J., Gusi, F. (1979–1981). „Cau d’en Borràs” (Oropesa, Castellón) keskmise pleistotseeni leiukohas tehtud tööde esialgsed tulemused. Jaume I Ülikool, Castellón.
👉 Juurdepääs täielikule dokumendile
Täname kõiki institutsioone, teadlasi ja koostööpartnereid, kes on aidanud sellel inimajaloo killul uuesti päevavalgele tulla.